19 september, 2017

Grete pruutkleit - ikka kootud :)

 Grete ja Ragnar abiellusid 16.septembril 2017 Rocca al mare Vabaõhumuuseumis...

Oma kleidisoovist andis Grete teada väga varakult - juba jaanari alguses potsatas mu postkasti kiri koos kleidi joonistega, mustrite ja omapoolsete ideedega. Perfektne joonistus, mille baasil olin lausa kade, et keegi oskab end nii ilusti pliiatsiga väljendada. Ta teadis väga täpselt, milline tema kleit peab saama. Mustrivalik oli läbimõeldud ja põhjendatud - kaheksakannad kleidi alläärde oli paigas, põhiosa mustrivalik sai tehtud sirelilehe ja poollehekirja vahel koos õige pea. Mulle väga meeldis ka see, et Grete tuli minuga eelnevalt kohtuma nii Tallinna sallikursuse ajal kui ka mai alguses toimunud Sagadi mõisa pulmamessil. Seal sai ka üht kleiti juba selga proovitud, et teada, kuidas tema kleit peab hoidma jääma.. Otsesuhtluse käigus on alati lihtsam oma ideid edasi anda ja koos nuputada, mis oleks see päris õige. Ja nüüd, pilte vaadates, tundub et kõik saigi just nii õige nagu pidi. Grete imeilusad paksud süsimustad juuksed valge kleidiga kooskõlas teevad temast nagu Lumivalgekese - kas pole?
Mai lõpus mil Cäroly pruutkleit üle sai antud, sai koheselt varrastele Grete oma. Et kleite oli sel suvel 3, pidin ainult hoogu andma, et kõik ikka õigeks ajaks valmis saaksid. Õnneks olid kaks esimest pruuti tõeliselt varajased ja nende kleidid said paar kuud enne tähtsat päeva valmis :)
Grete kleidi kudumiseks kulus vahemik 29.maist 12 juulini, ehk ikka tubli 6 nädalat. Allääre laius sai 3,6 meetrit ja ainuüksi kaheksakannalist portet kudusin 1,5 nädalat. Käistega oli ka paras nali - pruudi sooviks oli, et need oleks kolmveerandised. Kudusin valmis oma tütre järgi ja sain aru, et said lühikesed. Harutasin õlakaare osa lahti ja tegin uuesti - ikka jupi maad pikemad, kuid viimases proovis olid need ikka liiga lühikesed :) Kleidi üleandmise leppisime kokku ülejärgmiseks päevaks ja nii ma terve teisipäeva kudusingi kolmandat korda käiseid. Nüüd said need sellised nagu oli Grete sooviks olnud. Õnneks on käistega lihtne, üles pidingi mõlemal korral võtma vaid õlakaare jao, aga ikka kulus ümbertegemisele terve 1 päev. Et see oli aga viimane detail, siis ei tunnetanud enam ajasurvet.


Koostööd aluskleidi osas tegin taas Jaanika Stuudioga, kes suudab pakkuda laitmatut kvaliteeti ja teenust – aitäh Jaanika! Tulemus on teie ees imekauni pruudi näol. 
Ja kes ei mäleta, siis kohtusime me Jaanika endagagi tänu kootud pruutkleidile - tema astus altari ette minu kootud komplektiga 2016 aasta mai alguses.

Üllatuslikult koondusid sel aastal minu pruutideks eranditult pealinna neiud, ehk proovide tegemiseks pidid pruudid päris pika teekonna ette võtma ja Tartusse tulema. Grete puhul saime hakkama 3 prooviga – seega ärge kartke, elamist pruutkleidi valmimise ajaks üürima ei pea!

Õnne ja armastust teile!

Fotod: Helena Veldre



05 september, 2017

Minu haldjapruut Liilia


Ajal, mil metshaldjad Viru raba servas õhtuudu ootasid, jalutas üks julge haldjapruut läbi nende radade õnneliku abielu poole…
Õnneks on ju tegelikult vähe vaja – armastatud kaaslasest piisab, kellega koos ühiseid sihte seada, käsikäes tulevikku vaadata. 2.septembril abiellus imekaunis Liilia, kandes pulmapäeval kootud kleiti, minu kootud.

See lugu aga sai alguse tunduvalt varem…

…selle aasta 9.aprillil sain ma esimest korda Liilialt kirja ja pildi tema unelmate kleidist, mis küll ei olnud kootud, kuid mis andis ettekujutuse tegumoest. Foto võttis kukalt kratsima, sest seljaosa ei olnud ma seni nii lahtisena kellelegi kudunud. Paar kirja edasi-tagasi, korra kokkusaamist mille ajal oli mul talle reaalselt näidata Mirjami kleiti, mis omakorda andis Liiliale teadmise kleidi raskuse osas (ausalt, no keegi ei kujuta ette, et kleit võib olla NII kerge) ja kleit saigi otsuse. Ka muster sai juba toona kokku saades paika.

Oi, kuidas ma hindan ettemõtlevaid pruute ja mind on sellistega ka õnnistatud. Mida varem saavad asjad paika, seda lihtsam on ka mul oma ajaga arvestada. Sellel suvel sai kleite suisa 3 tk üksteise järgi seatud ja see varane plaanitegemine oli hädavajalik, et keegi ei jääks kimpu.
Aga inimene plaanib, jumal juhatab…ehk Liilia kleidiga jäin tegelikult ikka natuke viimasele minutile..täpselt nädal tagasi sai see üle antud – 4 päeva enne pulmi. Tunnistan, ma lihtsalt väsisin vahepeal ära, nii ära, et tervelt nädalajagu ei võtnud augusti alguses vardaidki kätte. Teenisin sel ajal heegeldusjumalat ja aitasin tütrel Ihaste päeva tarbeks heegelmõmmisid teha.

Aga nüüd muu jutu kõrval kleidist ka:
Mustrivalik pani paika kudumise suuna, ülevalt alla. See tekitas minus teatud ebakindluse, mis omakorda venitas kleidi valmimist. Kuni esimese proovini (kokkulepitult pidi kleit olema tolleks hetkeks vööni olemas) tundsin ärevust, kas ikka sobib ja kuidas istuma jääb. Ja ega see olematu seljaosa ka just julgust ei andnud – kui suured ribad käeaugu äärde teha, et üle õla alla ei vajuks, oli trikiga küsimus J Aga kudumata ei saanud jätta, sest esimeses proovis oli ju vaja midagi selga tõmmata! Olematu jupike kootud kleidist kaasas, aluskleit pelgalt väljalõigatud ja kokku traageldatud, saime Liiliaga kokku juuli lõpus – imetlen Liilia usku meisse, sest alguses, väikse jupina, on kleit ikka suhteliselt ilmetu, kuid talle meeldis see juba siis.Teises proovis oli kleidike juba peaaegu põlveni… Kolmanda proovi tegime õmblejaga kahekesi – selleks hetkeks olin saanud kindluse, et kõik sobib ja lasin rõõmsalt lõpuni välja. Et aga mustris ei olnud nuppe, mis annaks kleidile teatud vajamineva raskuse sirgelt hoidmiseks (kudum on ju imekerge!), heegeldasin alumisse äärde ca 500 väikest pärli. Õnnetuseks olid needki kerged, kuid oma vajaliku ’’jume’’ hoidmise osas nad siiski lisasid. Kleidi kaal kokku tuli vaid 110g!


Et saada kleit ka altäärest ’’kaharaks’’ ilma tüllita, mis teeb alati aluskleidid kaalukaks, otsustasime sel korral tantsupaela kasuks. Ja tundub, piltide baasil, et hästi otsustasime.


…ja selline ta sai…haldjakleit Liiliale…

Ajavahemik, mil seda nokitsetud sai oli 14.7 – 29.08.17













Õnne noored, teile! Hoidke ja austage üksteist!

- Ivika -

29 august, 2017

Cäroly pruutkleit..

..ehk midagi saan juba näidata :)

Selle suve esimene pruutkleit abiellus 24.augustil. No tegelikult abiellus ikka pruut kes selle tellis, kuid natuke nagu ikka kleit ju ka...
Nende piltide ootus on senistest kleitidest olnud kõige pikem, ligi 3 kuud. Kui Cäroly aprilli alguses otsustas, et ta tahab siiski kootud kleiti, oli mul oma suvekalender justkui täis bookitud. 2 kleiti olid kirjas juuni/juuli peal ja enne oli plaanis veel paar salli kududa. Võtan targu alati aega, et jääks vajadusel ruumi ka väikesteks ümbertegemisteks - vaatamata kogemusele võib juhtuda valearvestusi, mis omakorda võib tähendab näiteks nädala jao tehtud töö ülesharutamist. Koos nuputades leidsime lahenduse – sallid jäävad ära ja koon tema kleidi kõige ennem, ehk alustan kohe aprilli lõpus.
Idee mustrite osas oli Cärolil olemas, ilus joonistatud visand laekus meilile – väga mõnus oli nii kuduma hakata. Siiski, väikese muudatuse tegime plaanides - algselt soovis ta üleni piibelehekirjalist kleiti, kuid et lisada veidi ’’värvi’’ mustrisse, sai alumine osa siiski lahendatud sirelilehekirjaga. Tõime jumeks piibelehepaanid pikalt seelikusse.
Sirelilehekiri tähendab kudumise algust vöökohast allapoole, mis mustreid vaadates tähendab, et vöökohas tuli alustada hoopis pööratud piibelehekirjaga. Et seelikuosa ongi alati kõige aeganõudvam, kulus sellele ca 3,5 nädalat. Ümberkudumisi polnud. Kleidi alläärt lõpetades, 758 silma varrastel, avastasin viimasel real, et olen unustanud ’’äärepitsi’’ kuldreegli – koo ripsis!!! Need, kes haapsalu salle koovad, teavad seda miks, kuid neile, kes ei koo selgituseks – siis ei hakka äär krussi kiskuma. No egas midagi, pole ju asju mida ei anna lahendada – heegelnõel kätte ja rida poolsambaid allaäärde lisaks! Nii saigi muster justkui ka raamitud.
Et saada mingitki ülevaadet ajakulust kleitidele (koon neid ju põhitöö  ja koduste tegemiste kõrvalt), panin sel suvel kudumise algused-lõpud kirja. Cäroly pruutkleit valmis ajavahemikus 17.aprill – 27.mai, ehk 5 nädalat. 100 töötundi kindlasti, võib-olla veidi lisakski. Et mulle meeldib kui saan kleidi lõppviimistluse teha aluskleidi peal (omades seda kodus), saatis Cäroly selle mulle smartpostiga Tartusse. Tagasi sai ta selle 4 päeva hiljem, mil viisin selle talle rongijaama – hops rongilt maha, kleit sülle ja kojusõit sai koos kleidiga alata. Paar päeva hiljem sain kodus tehtud esimesed fotod ja teadsin, et oodata on imeilusaid päris pilte… Eile õhtul sain 2 esimest – istun ja imetlen siiani. Kindlasti jagan 10 nädala pärast (jah, see on aeg, mis kulub pulmafotograafidel piltide töötlemiseks!) ka lisa.
Siinkohal märgin ka selle, et kõik selle suve pruudid olid tallinlased – seega asukoht ei ole kindlasti takistuseks kui tahad konkreetset endale sobivat pruutkleiti. Cäroly puhul näiteks saime hakkama vaid 3 prooviga, millest üks oli mõõtude võtmiseks.
Ja nüüd, nautige pilte!
Pruutpaarile aastateks õnne ja tänan, et usaldasite!
Saladuskatte all saan öelda sedagi, et viimase selle suve pruutkleidi (kolmanda siis), annan täna üle ja laupäeval, 2.septembril astub Liilia sellega juba altari ette 

03 august, 2017

Kui kleite ei saa veel näidata...

...aga midagi näidata tahaks, siis saan suunata pilgu tütre tegemistele. Amigurumi-loomakesed on ellu ärganud :) Nimelt valmistume 26.augustil toimuvaks Ihaste päevaks, kus teeme oma elu esimese (jaa, ka minu jaoks) ''laadadebüüdi''. Hing veel ei värise, aga küll ta värisema hakkab vahetult ennem. Et sinna aga tühja lauda näitama pole mõtet minna, annab Loora ''hagu alla''.



Sellega oli tegelikult üks veidi naljakas lugu ka - nimelt sai tal eelmise nädala lõpus valmis vahva triibuline sokikoer... Tõstis selle õndsalt ohates aknalauale ootele - esimene linnuke kirjas. Ei möödunud aga 5 minutitki, kui see sokikoer oli endale uue omaniku leidnud. Loora küsis mitu korda üle, et ''päriselt või''? :D Muidugi oli ta rahul., aga nüüd tuleb ju esimese asemele teine ka teha :) Seega heegelnõel on pidevalt töös ja uusi loomakesi muudkui sirgub - mõned siia ka fotodena.

Poolikuid saab täna veelgi valmis...
FB'st on Loora tööd leitavad lehelt Heegelmõmmid




14 juuni, 2017

Heegelmõmmid rokivad

Kool sai läbi ja Looral on taas aega veidi heegelnõelaga välgutada...ja nii sai järgmine kaisumõmmik valmis. Imearmsates toonides väga tegija Mõmm on 33-cm pikkune ja dzentelmen oma olemuselt. Julgelt haaras ta Hiiretipsu enda kõrvale ja poseeris uhkelt kaamerasilmale :)

heegeldatud kaisuMõmm
Hiiretips ja Mõmm
Tegelikult heegeldab Loora neid loomakesi siiski kindla eesmärgiga - nimelt läheb kogu loomakestelt saadav pisike tulu tema võistlusfondi.
Looral on üks igavesti truu suur sõber - Pokardi - kellega koos on nad praeguseks peaaegu terve aasta koos treeninud ja võistelnud. Enamasti takistussõidus, kuid paar starti on tehtud ka koolisõidus. Loora tegeleb ratsutamisega ja Pokardi, hellitavalt meie pere jaoks Poku, on üks igavesti armas märapreili. Et tegu on kahe naisterahvaga, siis eks aegajalt keevad tujud üle ja mossitatakse, kuid siis ollakse taas maailma suurimad sõbrad. Selle aasta sisse on mahtunud juba hulganisti edukaid starte, on saadud nii esi- kui mitmendamaid auhinnalisi kohti. Ja et ratsasport on kallis, otsustaski Loora sellesse heegelmõmmide tegemisega ise panustada.


Mõlemad pildilolevad loomakesed otsivad kodu, mõlema hind eraldi ostes 27€ (+saatmine Tartust kaugemale), koos 50€ (+saatmine Tartust kaugemale).
Mõmm
Loomad on heegeldatud 100% puuvillasest lõngast, neil on turvasilmad ja kõhutäiteks mahuline vatiin.








Meie kallis suur sõber, Pokardi



















Ilusat suve, kallid sõbrad!



23 mai, 2017

Sagadi mõisa Pulmamess 2017


21.mail toimus Eesti ühes kauneimas mõisas pulmamess - Sagadi mõisa pulmamess
Nädal enne osalemiskutset saades olin esialgu päris jahmunud - kootud pruutkleidid olid ju kõikidel naistel kodus ja kas nad on neid nõus selliseks ürituseks mulle tagasi saatma, ei teadnud ette. Kõik aga laabus lausa suurepäraselt ning reedeks olid kleidid koos ning pühapäeval algas mannekeene/kleite täistuubitud autos sõit Sagadi poole. Andres tuli mulle sohvriks, et saaksin iga vaba hetke käsitööle pühendada. Eks tema koos lastega on ju ka mu kõige suuremad fännid, taludes ema diivaninurgas vardad käes....

See mõis on võrratu, personal soe, rõõmsameelne ja abivalmid. Sinnajõudes eraldati meile üks härrastemaja tubadest (igal teenusepakkujal oli oma personaalne ruum), kuhu siis meie mannekeenid ritta sättisime ja haapsalu sallid laiali laotasime. ...kootud pruutkleidid sobisid antud interjööri kui valatult.

Kõik, kes kleite vaatamas käisid ahhetasid ja imestasid, kas tõesti on need kõik kootud käsitsi, varrastega? Üks proua küsis lausa kolm korda üle, et kas tõesti ei ole kasutatud kudumismasinat? No ei ole, ainult vardad, lõng ja minu sõrmed... ja muidugi olin ma uhke. Uhke, et olen suutnud luua midagi, mida on silmale kaunis vaadata. Aitäh veelkord teile, mu kallid pruudid, et ma sain seda tänu teile teha





Kes kunagi mõisapulmi korraldada soovib, siis kindlasti soovitan Sagadit - saime seal lõunasöögiks maitsta pulmamenüüd ja see viis keele alla - no osatakse alles maitseid sättida! Magusa poole eest hoolitses Päts OÜ, kes pakkus kahte täiesti erinevat, kuid  niiväga imemaitsvat torti - shokolaadi-marja ja klassikalisemat marstipani oma vaarikatega. Mmmmmm, siiamaani tunnen maitseid suus :)


Väike pildimeenutus siin ja uute pruutkleitideni õige pea!

- Ivika