29 detsember, 2017

Hiigelpikk vaikus ei tähenda lõppu!

Ehmatusega avastasin, et ma pole juba mitu kuud siia jõudnud...kas tõesti oli Grete kleit viimane, mille pilte näidata sain?
Ohh mind - mu vardad on ju kogu aeg käinud ja olen kudunud nii haapsalu salle, randmesoojedajaid kui sõrmusepatju...aga no kus on tõestus, fotod?
Väike ülevaade vaikuse perioodist:

Esimese kleidikoolituse emotsioon
28.oktoobril toimus mu päris esimene kleidikoolitus Tartus, kus osalesid juba 15 usinat ja tubli kudusõpra! Tegelikult ma kohe suurema auditooriumi ette ikka minna ei julgenud (15 naist on, uskuge mind, suur väljakutse) ja tegin kolmele katsejänesele esimese tunni vahetult enne seda. See andis arusaama, millele enam tähelepanu pöörata, kus võib tekkida küsimusi ja mis etappidest enam rääkida. Aga eks iga koolitus on andnud natuke lisa ja nüüd, peale 3 kleidikoolitust tunnen end juba päris kindlalt - seda enam, et esimene kursuslase poolt kootud kleit on valmis ja mitmed kohe-kohe valmis saamas. See on parim kiitus õpetajale! Et meil on kursuslastega ka oma leht näoraamatus, siis näen iganädalaselt kleidikeste sirgumisi. Sealtkaudu saavad kõik kursusel osalenud ka peale koolitust abi ja nõu, kõik ju ei pruugi meeles püsida :)

Teine ja kolmas kleidikoolitus toimusid novembris Tallinnas ja detsembri alguses Pärnus - igati meeleolukad ja inspiratsiooniandvad. Nii äge on tunnetada õhinat ja uudishimu, tunda kuidas sõrmed ja vardad sügelevad alustama :)
Ja vahepeal ju olid ka väiksemad (sallikooolitused) ka Tartus ja Viljandis - taas soojad kohtumised ja toimetamised. Ma olen uhke, et Eesti naised on käsitöölainel.  


Kleidioolitustega liigun aasta alguses Rakverre, 20.-21.jaanuaril ja siin on veel vabu kohti!
Kõige kiiremaks registreerimiseks kirjutage mulle otse: haapsall@gmail.com  

Edasi on plaan jõuda Saaremaale, kuid tundub, et hetkel ei saa me veebruari gruppi täis...samas on Tallinn taas ootel...ma jõuan ka sinna!




..ja nüüd ehk isegi kõige olulisem - terve see sügis ei lastud mul nädalavahetustel laiselda - ma käisin üle väga hulga aja ''koolis'' ja tänu sellele oli mu ainus täiseti vaba nädalavahetus 18.-19.november. Tunnistan, tempo ajas vahepeal hulluks, sest ega siis koolitusel me vaid laupäeviti tööd teinud - nädala sees tuli etapiti muudkui äriplaani kokku kirjutada, kuni siis 25.novembril seda ka kaitsesin. Edukalt :) Uuel aastal näeb tänu sellele ilmavalgust tuttuus käsitöökudumite ja -koolituste firma :)Sellest kõigest aga siis juba uuel, peagi algaval aastal! Seniks püsige kudulainel ja hoidke vardad soojas!






Aitäh, et olete olnud minuga ja lähme aga koos edasi!
Ivika

19 september, 2017

Grete pruutkleit - ikka kootud :)

 Grete ja Ragnar abiellusid 16.septembril 2017 Rocca al mare Vabaõhumuuseumis...

Oma kleidisoovist andis Grete teada väga varakult - juba jaanari alguses potsatas mu postkasti kiri koos kleidi joonistega, mustrite ja omapoolsete ideedega. Perfektne joonistus, mille baasil olin lausa kade, et keegi oskab end nii ilusti pliiatsiga väljendada. Ta teadis väga täpselt, milline tema kleit peab saama. Mustrivalik oli läbimõeldud ja põhjendatud - kaheksakannad kleidi alläärde oli paigas, põhiosa mustrivalik sai tehtud sirelilehe ja poollehekirja vahel koos õige pea. Mulle väga meeldis ka see, et Grete tuli minuga eelnevalt kohtuma nii Tallinna sallikursuse ajal kui ka mai alguses toimunud Sagadi mõisa pulmamessil. Seal sai ka üht kleiti juba selga proovitud, et teada, kuidas tema kleit peab hoidma jääma.. Otsesuhtluse käigus on alati lihtsam oma ideid edasi anda ja koos nuputada, mis oleks see päris õige. Ja nüüd, pilte vaadates, tundub et kõik saigi just nii õige nagu pidi. Grete imeilusad paksud süsimustad juuksed valge kleidiga kooskõlas teevad temast nagu Lumivalgekese - kas pole?
Mai lõpus mil Cäroly pruutkleit üle sai antud, sai koheselt varrastele Grete oma. Et kleite oli sel suvel 3, pidin ainult hoogu andma, et kõik ikka õigeks ajaks valmis saaksid. Õnneks olid kaks esimest pruuti tõeliselt varajased ja nende kleidid said paar kuud enne tähtsat päeva valmis :)
Grete kleidi kudumiseks kulus vahemik 29.maist 12 juulini, ehk ikka tubli 6 nädalat. Allääre laius sai 3,6 meetrit ja ainuüksi kaheksakannalist portet kudusin 1,5 nädalat. Käistega oli ka paras nali - pruudi sooviks oli, et need oleks kolmveerandised. Kudusin valmis oma tütre järgi ja sain aru, et said lühikesed. Harutasin õlakaare osa lahti ja tegin uuesti - ikka jupi maad pikemad, kuid viimases proovis olid need ikka liiga lühikesed :) Kleidi üleandmise leppisime kokku ülejärgmiseks päevaks ja nii ma terve teisipäeva kudusingi kolmandat korda käiseid. Nüüd said need sellised nagu oli Grete sooviks olnud. Õnneks on käistega lihtne, üles pidingi mõlemal korral võtma vaid õlakaare jao, aga ikka kulus ümbertegemisele terve 1 päev. Et see oli aga viimane detail, siis ei tunnetanud enam ajasurvet.


Koostööd aluskleidi osas tegin taas Jaanika Stuudioga, kes suudab pakkuda laitmatut kvaliteeti ja teenust – aitäh Jaanika! Tulemus on teie ees imekauni pruudi näol. 
Ja kes ei mäleta, siis kohtusime me Jaanika endagagi tänu kootud pruutkleidile - tema astus altari ette minu kootud komplektiga 2016 aasta mai alguses.

Üllatuslikult koondusid sel aastal minu pruutideks eranditult pealinna neiud, ehk proovide tegemiseks pidid pruudid päris pika teekonna ette võtma ja Tartusse tulema. Grete puhul saime hakkama 3 prooviga – seega ärge kartke, elamist pruutkleidi valmimise ajaks üürima ei pea!

Õnne ja armastust teile!

Fotod: Helena Veldre



05 september, 2017

Minu haldjapruut Liilia


Ajal, mil metshaldjad Viru raba servas õhtuudu ootasid, jalutas üks julge haldjapruut läbi nende radade õnneliku abielu poole…
Õnneks on ju tegelikult vähe vaja – armastatud kaaslasest piisab, kellega koos ühiseid sihte seada, käsikäes tulevikku vaadata. 2.septembril abiellus imekaunis Liilia, kandes pulmapäeval kootud kleiti, minu kootud.

See lugu aga sai alguse tunduvalt varem…

…selle aasta 9.aprillil sain ma esimest korda Liilialt kirja ja pildi tema unelmate kleidist, mis küll ei olnud kootud, kuid mis andis ettekujutuse tegumoest. Foto võttis kukalt kratsima, sest seljaosa ei olnud ma seni nii lahtisena kellelegi kudunud. Paar kirja edasi-tagasi, korra kokkusaamist mille ajal oli mul talle reaalselt näidata Mirjami kleiti, mis omakorda andis Liiliale teadmise kleidi raskuse osas (ausalt, no keegi ei kujuta ette, et kleit võib olla NII kerge) ja kleit saigi otsuse. Ka muster sai juba toona kokku saades paika.

Oi, kuidas ma hindan ettemõtlevaid pruute ja mind on sellistega ka õnnistatud. Mida varem saavad asjad paika, seda lihtsam on ka mul oma ajaga arvestada. Sellel suvel sai kleite suisa 3 tk üksteise järgi seatud ja see varane plaanitegemine oli hädavajalik, et keegi ei jääks kimpu.
Aga inimene plaanib, jumal juhatab…ehk Liilia kleidiga jäin tegelikult ikka natuke viimasele minutile..täpselt nädal tagasi sai see üle antud – 4 päeva enne pulmi. Tunnistan, ma lihtsalt väsisin vahepeal ära, nii ära, et tervelt nädalajagu ei võtnud augusti alguses vardaidki kätte. Teenisin sel ajal heegeldusjumalat ja aitasin tütrel Ihaste päeva tarbeks heegelmõmmisid teha.

Aga nüüd muu jutu kõrval kleidist ka:
Mustrivalik pani paika kudumise suuna, ülevalt alla. See tekitas minus teatud ebakindluse, mis omakorda venitas kleidi valmimist. Kuni esimese proovini (kokkulepitult pidi kleit olema tolleks hetkeks vööni olemas) tundsin ärevust, kas ikka sobib ja kuidas istuma jääb. Ja ega see olematu seljaosa ka just julgust ei andnud – kui suured ribad käeaugu äärde teha, et üle õla alla ei vajuks, oli trikiga küsimus J Aga kudumata ei saanud jätta, sest esimeses proovis oli ju vaja midagi selga tõmmata! Olematu jupike kootud kleidist kaasas, aluskleit pelgalt väljalõigatud ja kokku traageldatud, saime Liiliaga kokku juuli lõpus – imetlen Liilia usku meisse, sest alguses, väikse jupina, on kleit ikka suhteliselt ilmetu, kuid talle meeldis see juba siis.Teises proovis oli kleidike juba peaaegu põlveni… Kolmanda proovi tegime õmblejaga kahekesi – selleks hetkeks olin saanud kindluse, et kõik sobib ja lasin rõõmsalt lõpuni välja. Et aga mustris ei olnud nuppe, mis annaks kleidile teatud vajamineva raskuse sirgelt hoidmiseks (kudum on ju imekerge!), heegeldasin alumisse äärde ca 500 väikest pärli. Õnnetuseks olid needki kerged, kuid oma vajaliku ’’jume’’ hoidmise osas nad siiski lisasid. Kleidi kaal kokku tuli vaid 110g!


Et saada kleit ka altäärest ’’kaharaks’’ ilma tüllita, mis teeb alati aluskleidid kaalukaks, otsustasime sel korral tantsupaela kasuks. Ja tundub, piltide baasil, et hästi otsustasime.


…ja selline ta sai…haldjakleit Liiliale…

Ajavahemik, mil seda nokitsetud sai oli 14.7 – 29.08.17













Õnne noored, teile! Hoidke ja austage üksteist!

- Ivika -

29 august, 2017

Cäroly pruutkleit..

..ehk midagi saan juba näidata :)

Selle suve esimene pruutkleit abiellus 24.augustil. No tegelikult abiellus ikka pruut kes selle tellis, kuid natuke nagu ikka kleit ju ka...
Nende piltide ootus on senistest kleitidest olnud kõige pikem, ligi 3 kuud. Kui Cäroly aprilli alguses otsustas, et ta tahab siiski kootud kleiti, oli mul oma suvekalender justkui täis bookitud. 2 kleiti olid kirjas juuni/juuli peal ja enne oli plaanis veel paar salli kududa. Võtan targu alati aega, et jääks vajadusel ruumi ka väikesteks ümbertegemisteks - vaatamata kogemusele võib juhtuda valearvestusi, mis omakorda võib tähendab näiteks nädala jao tehtud töö ülesharutamist. Koos nuputades leidsime lahenduse – sallid jäävad ära ja koon tema kleidi kõige ennem, ehk alustan kohe aprilli lõpus.
Idee mustrite osas oli Cärolil olemas, ilus joonistatud visand laekus meilile – väga mõnus oli nii kuduma hakata. Siiski, väikese muudatuse tegime plaanides - algselt soovis ta üleni piibelehekirjalist kleiti, kuid et lisada veidi ’’värvi’’ mustrisse, sai alumine osa siiski lahendatud sirelilehekirjaga. Tõime jumeks piibelehepaanid pikalt seelikusse.
Sirelilehekiri tähendab kudumise algust vöökohast allapoole, mis mustreid vaadates tähendab, et vöökohas tuli alustada hoopis pööratud piibelehekirjaga. Et seelikuosa ongi alati kõige aeganõudvam, kulus sellele ca 3,5 nädalat. Ümberkudumisi polnud. Kleidi alläärt lõpetades, 758 silma varrastel, avastasin viimasel real, et olen unustanud ’’äärepitsi’’ kuldreegli – koo ripsis!!! Need, kes haapsalu salle koovad, teavad seda miks, kuid neile, kes ei koo selgituseks – siis ei hakka äär krussi kiskuma. No egas midagi, pole ju asju mida ei anna lahendada – heegelnõel kätte ja rida poolsambaid allaäärde lisaks! Nii saigi muster justkui ka raamitud.
Et saada mingitki ülevaadet ajakulust kleitidele (koon neid ju põhitöö  ja koduste tegemiste kõrvalt), panin sel suvel kudumise algused-lõpud kirja. Cäroly pruutkleit valmis ajavahemikus 17.aprill – 27.mai, ehk 5 nädalat. 100 töötundi kindlasti, võib-olla veidi lisakski. Et mulle meeldib kui saan kleidi lõppviimistluse teha aluskleidi peal (omades seda kodus), saatis Cäroly selle mulle smartpostiga Tartusse. Tagasi sai ta selle 4 päeva hiljem, mil viisin selle talle rongijaama – hops rongilt maha, kleit sülle ja kojusõit sai koos kleidiga alata. Paar päeva hiljem sain kodus tehtud esimesed fotod ja teadsin, et oodata on imeilusaid päris pilte… Eile õhtul sain 2 esimest – istun ja imetlen siiani. Kindlasti jagan 10 nädala pärast (jah, see on aeg, mis kulub pulmafotograafidel piltide töötlemiseks!) ka lisa.
Siinkohal märgin ka selle, et kõik selle suve pruudid olid tallinlased – seega asukoht ei ole kindlasti takistuseks kui tahad konkreetset endale sobivat pruutkleiti. Cäroly puhul näiteks saime hakkama vaid 3 prooviga, millest üks oli mõõtude võtmiseks.
Ja nüüd, nautige pilte!
Pruutpaarile aastateks õnne ja tänan, et usaldasite!
Saladuskatte all saan öelda sedagi, et viimase selle suve pruutkleidi (kolmanda siis), annan täna üle ja laupäeval, 2.septembril astub Liilia sellega juba altari ette 

03 august, 2017

Kui kleite ei saa veel näidata...

...aga midagi näidata tahaks, siis saan suunata pilgu tütre tegemistele. Amigurumi-loomakesed on ellu ärganud :) Nimelt valmistume 26.augustil toimuvaks Ihaste päevaks, kus teeme oma elu esimese (jaa, ka minu jaoks) ''laadadebüüdi''. Hing veel ei värise, aga küll ta värisema hakkab vahetult ennem. Et sinna aga tühja lauda näitama pole mõtet minna, annab Loora ''hagu alla''.



Sellega oli tegelikult üks veidi naljakas lugu ka - nimelt sai tal eelmise nädala lõpus valmis vahva triibuline sokikoer... Tõstis selle õndsalt ohates aknalauale ootele - esimene linnuke kirjas. Ei möödunud aga 5 minutitki, kui see sokikoer oli endale uue omaniku leidnud. Loora küsis mitu korda üle, et ''päriselt või''? :D Muidugi oli ta rahul., aga nüüd tuleb ju esimese asemele teine ka teha :) Seega heegelnõel on pidevalt töös ja uusi loomakesi muudkui sirgub - mõned siia ka fotodena.

Poolikuid saab täna veelgi valmis...
FB'st on Loora tööd leitavad lehelt Heegelmõmmid